Vedrustus

Mootorratta vedrustuse selgitus: terminite selgeks tegemine

Paljude mootorratturite jaoks on vedrustuse tööpõhimõte üsna salapärane. Kuigi on ilmne, et üles-alla liikumise taga on vedru, ei mõista enamik sõitjaid selle siseelu ega seda, mis tegelikult eristab head vedrustust kehvast. Nende oluliste osade tundmine pole mitte ainult huvitav, vaid aitab sul pikas perspektiivis saada paremaks ja kindlamaks mootorratturiks.

Kuidas mootorratta vedrustus töötab?

Nii mootorratta amortisaatorid kui ka esihargi vedrustusosa koosnevad kahest põhikomponendist. Vedru lihtne ülesanne on kanda koormust ning neelata teekatte ebatasasusi ja lööke. Amortisaatori ülesanne on hajutada energia, mis tekib vedru kokkusurumisel ja vabanemisel (tavaliselt nimetatakse neid etappe kokkusurumiseks ja tagasipõrkeks). Ideaalne vedrustus on selline, mis lööb harva põhja, kuid ei muuda sõitu liiga jäigaks. Samuti määrab see, kui hästi püsib rehv maapinnaga kontaktis, tagades maksimaalse haarduvuse.

Vedrud

Vedru on enamasti valmistatud keritud terasest ja selle omadused määrab jäikus (rate). Jäikus on jõud, mida on vaja vedru kokkusurumiseks, ning seda mõõdetakse naelades tolli kohta (lb/in). Näiteks on vaja 100 naela jõudu, et suruda 100 naela/tolli jäikusega vedru ühe tolli võrra kokku. Iga täiendava tolli jaoks on vaja uut 100 naela suurust jõudu. Seega oleks selle vedru 2 tolli võrra kokkusurumiseks vaja 200 naela jõudu. Sellist vedru nimetatakse lineaarseks ehk püsiva jäikusega vedruks. Progressiivse jäikusega vedrud võimaldavad ühel vedrul omada erinevaid jäikusastmeid. Näiteks kui algne jäikus on esimese tolli jaoks 100 naela, siis teise tolli jaoks võib vaja minna täiendavalt 120 naela ja kolmanda tolli jaoks juba 150 naela. Progressiivne vedru võimaldab neelata nii väikeseid konarusi kui ka suuri lööke ilma põhja löömata.

Amortisaatorid

Kui sinu mootorratas on löögi vastu võtnud, on kokkusurutud vedru salvestanud selle energia. Ilma amortisaatorita vabaneks see energia kontrollimatu tagasipõrkejõuna, sirutades vedru algasendist kaugemale ja korrates tsüklit, kuni energia on otsas – tulemuseks on ratta juhitamatu hüplemine. Ainult vedruga varustatud ratas hakkaks teel lihtsalt põrkama. Lahenduseks on amortisaator, kus vedru liikumisenergia kandub üle õlile ja hajub soojusena.

Vedru eelpinge

Vedru eelpinge on üks enim valesti mõistetud termineid. Eelpinge on vedru kokkusurumine hetkel, kui vedrustuse komponent on täielikult välja sirutatud. Kujuta ette mootorrattalt eemaldatud amortisaatorit. See on täielikult välja sirutatud ja koormusvaba, kuid keermestatud rõngas surub vedru mõne millimeetri võrra kokku. See ongi eelpinge. Eelpinge surub vedru kokku, et suurendada koormust, mis on vajalik vedrustuse liikumise alustamiseks. See muudab ka jõudu, mis on vajalik vedrustuse põhja löömiseks, kuid see ei muuda vedru enda jäikust.

Vajumine

Amortisaatorid töötavad mõlemas suunas. Kui kõik teetakistused oleksid vaid kühmud, peaksid amortisaatorid tegelema ainult kokkusurumisega. Kahjuks nõuavad löökaugud ja muud tühimikud amortisaatorilt kiiret väljasirutumist teises suunas, mida nimetatakse tagasipõrkeks. Teisisõnu peab amortisaator olema valmis hetkega kokku suruma või välja sirutuma, et vältida mootorratturi raputamist. Kuidas sellega toime tulla?

Vajumine päästab!

Vajumine (sag) on see osa, kus amortisaator surub ratta ja mootorratturi raskuse all veidi kokku juba enne töö alustamist. Enamikul amortisaatoritel on eelpinge regulaatorid just vajumise seadistamiseks. Vaba vajumine näitab, kui palju ratas omaenda raskuse all "vajub". Vaba vajumist mõõdetakse tagatelje keskkohast alates suvalise punktini selle kohal (näiteks poritiiva kinnituseni). Pukilt maas olles hoiab abiline ratast otse. Tagaosa ülestõstmine (tõsta ratast poritiivast või raamist nii palju kui saad) vabastab amortisaatorid koormusest ja võimaldab vaba vajumise mõõdud kirja panna.

Mootorratturi vajumist mõõdetakse nii, et mootorrattur istub ratta seljas (koos kogu varustusega) ja üks või kaks abistajat toetavad ratast. Tagatelje keskkohast mõõdetakse uuesti vahemaa sama punktini. Nende kahe mõõtmistulemuse vahe ongi sinu lõplik vajumine. Üldiselt peaks vajumine olema umbes 1/3 sinu ratta vedrustuse kogukäigust. Seega, kui sinu rattal on 30 cm käiku, peaks mootorratturi vajumine olema 10 cm (10 x 3 = 30). See sõltub aga kasutusviisist, kaasasolevast pagasist ja mootorratturi eelistustest. Täpsed vajumise mõõdud leiad oma ratta kasutusjuhendist.