Vedrud

Mootorratta vedrustus: terminite selgitused

Paljude mootorratturite jaoks on vedrustuse toimimine üsna mõistatuslik. Kuigi on ilmne, et üles-alla liikumise tagab vedru, ei mõista enamik sõitjaid seda „maagiat“, mis toimub amordi sisemuses ja mis tegelikult eristab head vedrustust kehvast. Nende oluliste komponentide tundmine ei anna sulle vaid uusi teadmisi, vaid aitab sul pikas perspektiivis saada ka paremaks ja kindlamaks sõitjaks.

Kuidas mootorratta vedrustus töötab?

Nii mootorratta amordid kui ka esikahvli vedrustusosa saab jagada kaheks põhikomponendiks. Vedru lihtne ülesanne on kanda koormust ning neelata lööke ja muid teekatte ebatasasusi. Summuti ülesanne on vabaneda energiast, mis tekib vedru kokkusurumisel ja seejärel väljavenimisel (tavaliselt nimetatakse neid surve- ja tagasilöögisummutuseks). Ideaalne vedrustus on selline, kus amort lööb harva põhja, kuid ei muuda sõitu liiga jäigaks. Samuti on oluline, kui hästi vedrustus hoiab rehvi maapinnaga kontaktis, tagades maksimaalse haarduvuse.

Vedrud

Vedru on tavaliselt keeratud terasest ja selle peamine omadus on jäikus (rate). Jäikus on jõud, mida on vaja vedru kokkusurumiseks, ning seda mõõdetakse naelades tolli kohta (lbs/inch). Näiteks kui vedru jäikus on 100 lbs/inch, siis selle kokkusurumiseks ühe tolli võrra on vaja 100 naela jõudu. Iga järgmise tolli jaoks on vaja täiendavalt 100 naela. Seega kulub vedru 2 tolli võrra kokkusurumiseks 200 naela jõudu. Seda nimetatakse lineaarseks ehk püsiva jäikusega vedruks. Progressiivse jäikusega vedrudel on ühel vedrul erinevad jäikusastmed. Näiteks kui esimese tolli jaoks on jäikus 100 naela, võib teise tolli jaoks vaja minna 120 naela ja kolmanda jaoks juba 150 naela. Progressiivne vedru võimaldab neelata nii väiksemaid konarusi kui ka suuri lööke ilma põhja löömata.

Summutid

Nüüd, kui sinu mootorratas on löögi vastu võtnud, on kokkusurutud vedru salvestanud löögienergia. Ilma summutita vabaneks see energia kontrollimatu tagasilöögina – vedru veniks oma staatilisest pikkusest pikemaks ja hakkaks edasi-tagasi võnkuma, kuni energia on otsas. Ainult vedru peal sõites hakkaks ratas teel kontrollimatult põrkama. Lahendus on summuti kasutamine. Vedru liikumisenergia kandub üle õlile ja hajub soojusena.

Vedru eelkoormus

Vedru eelkoormus (preload) on vedrustuse üks enim valesti mõistetud termineid. Eelkoormus tähendab vedru kokkusurumist olukorras, kus vedrustuskomponent on täielikult välja sirutatud. Kujuta ette mootorrattalt eemaldatud amorti. See on täielikult välja veninud ja sellele ei rakendu raskust, kuid keermestatud rõngas surub vedru paari millimeetri võrra kokku. See ongi eelkoormus. Eelkoormus surub vedru kokku, et suurendada koormust, mis on vajalik vedrustuse liikumise alustamiseks. Samuti muudab see jõudu, mis on vajalik vedrustuse põhjalöömiseks. Vedru jäikust see aga ei muuda.

Vajumine

Amordid töötavad mõlemas suunas. Kui kõik teekonarused oleksid vaid kühmud, peaksid amordid tegelema ainult kokkusurumisega. Kahjuks nõuavad teeaugu ja muud tühimikud teel, et amort veniks koheselt teises suunas välja – seda nimetatakse tagasilöögiks. Teisisõnu peab amort olema valmis hetkega nii kokku tõmbuma kui ka välja venima, et vältida sõitja raputamist. Kuidas seda saavutada?

Vajumine appi!

Vajumine (sag) on olukord, kus amort surutakse ratta ja sõitja raskuse all veidi kokku juba enne sõidu alustamist. Enamikul amortidel on eelkoormuse regulaatorid just vajumise seadistamiseks. Vaba vajumine (free sag) näitab, kui palju ratas omaenda raskuse all „vajub“. Vaba vajumist mõõdetakse alates tagatelje keskpunktist kuni suvalise punktini telje kohal (näiteks poritiiva kinnituseni). Abiline hoiab ratast otse, ilma et see toetuks tugijalale. Tagaosa tugev ülestõstmine (tõsta ratast poritiivast või raamist nii palju kui võimalik) vabastab amordid koormusest ja võimaldab mõõta vaba vajumist.

Sõitja vajumist (rider sag) mõõdetakse nii, et sõitja istub ratta seljas (koos kogu varustusega) ja üks-kaks abilist toetavad ratast. Tagatelje keskpunkti ja valitud punkti vaheline kaugus mõõdetakse uuesti. Nende kahe mõõtmise vahe ongi sinu lõplik vajumine. Üldiselt peaks vajumine olema umbes 1/3 mootorratta vedrustuse kogukäigust. Kui sinu rattal on 30 cm käigupikkust, peaks sõitja vajumine olema 10 cm (10 x 3 = 30). See sõltub siiski kasutusest, lisapagasist ja sõitja eelistustest. Täpsed vajumise mõõdud leiad oma ratta kasutusjuhendist.