Vedrustuse Laagrid

Mootorratta vedrustus: terminite selgitamine

Paljude mootorratturite jaoks on mootorratta vedrustuse toimimine üsna salapärane. Kuigi on lihtne mõista, et üles-alla liikumist põhjustab vedru, ei mõista enamik mootorrattureid selle sisemuses toimuvat "võlukunsti" ega seda, mis tegelikult eristab head vedrustust kehvast. Nende oluliste osade tundmine pole mitte ainult oluline, vaid aitab sul pikas perspektiivis saada ka paremaks ja osavamaks sõitjaks.

Kuidas mootorratta vedrustus toimib?

Nii mootorratta amortisaatorid kui ka esikahvli vedrustusmehhanismi saab jagada kaheks peamiseks osaks. Vedru lihtne ülesanne on kanda koormust ning neelata lööke ja muid teekonarusi. Summuti ülesanne on hajutada energiat, mis tekib vedru kokkusurumisel ja seejärel pikenemisel (tavaliselt nimetatakse neid surve- ja tagasilöögisummutuseks). Ideaalne vedrustus on selline, kus see lööb harva põhja, kuid ei muuda sõitu liiga jäigaks. Samuti määrab see ära, kui hästi püsib rehv maapinnaga kontaktis, tagades maksimaalse haarduvuse.

Vedrud

Vedru on tavaliselt valmistatud keerdterasest ja seda iseloomustab selle jäikus. Jäikus on jõud, mida on vaja vedru kokkusurumiseks, ning seda mõõdetakse naelades tolli kohta (lbs/inch). Näiteks kui vedru jäikus on 100 lbs / tolli kohta, on selle kokkusurumiseks ühe tolli võrra vaja 100 naela jõudu. Iga järgmise tolli jaoks on vaja täiendavalt 100 naela. Seega kulub selle vedru 2 tolli võrra kokkusurumiseks 200 naela. Seda nimetatakse lineaarseks vedruks. Progressiivsed vedrud võimaldavad ühel vedrul pakkuda erinevat jäikust. Näiteks kui esimese tolli kokkusurumiseks kulub 100 naela, siis teise tolli jaoks võib vaja minna juba 120 naela ja kolmanda jaoks 150 naela. Progressiivne vedru suudab neelata nii väikeseid konarusi kui ka suuri lööke ilma põhja löömata.

Summutid

Nüüd, kui su mootorratas on löögi vastu võtnud, on kokkusurutud vedru salvestanud selle energia. Ilma summutita vabaneks see energia kontrollimatu tagasilöögina, surudes vedru algasendist kaugemale välja ja korrates tsüklit kuni energia hajumiseni – tulemuseks on ratta kontrollimatu põrkamine. Ainult vedru kasutamisel hakkaks mootorratas teel hüplema. Lahendus on kasutada summutit. Vedru liikumisenergia kandub üle õlile ja hajub soojusena.

Vedru eelpinge

Vedru eelpinge on vedrustuse juures üks enim valesti mõistetud termineid. Eelpinge on vedru kokkusurumine hetkel, mil vedrustus on täielikult välja sirutatud. Kujuta ette mootorrattalt eemaldatud amortisaatorit. See on täiesti pingevaba ja vaba koormusest, kuid keermestatud rõngas surub vedru mõne millimeetri võrra kokku. See ongi eelpinge. Eelpinge surub vedru kokku, et suurendada jõudu, mis on vajalik vedrustuse liikumise alustamiseks. See muudab ka jõudu, mida on vaja vedrustuse põhja löömiseks, kuid see ei muuda vedru enda jäikust.

Vajumine

Amortisaatorid töötavad mõlemas suunas. Kui kõik teekonarused oleksid vaid kühmud, peaksid amortisaatorid tegelema ainult kokkusurumisega. Kahjuks nõuavad löökaugud ja muud tühimikud teel, et amortisaator pikeneks koheselt vastupidises suunas, mida nimetatakse tagasilöögiks. Teisisõnu peab amortisaator olema valmis nii koheseks kokkusurumiseks kui ka pikenemiseks, et vältida mootorratturi raputamist. Kuidas sellega toime tulla?

Vajumine päästab!

Vajumine (sag) on see, kus amortisaator surub mootorratta ja mootorratturi raskuse all enne tööle asumist veidi kokku. Enamikul amortisaatoritel on vajumise reguleerimiseks eelpinge regulaatorid. Vaba vajumine (free sag) näitab, kui palju vajub mootorratas omaenda raskuse all. Vaba vajumist mõõdetakse alates tagatelje keskmest kuni suvalise punktini telje kohal (näiteks poritiiva kinnituseni). Abiline hoiab mootorratast otse, kui see on pukilt maas. Tugev tagaosa kergitamine (tõsta mootorratast poritiivast või raamist nii kõrgele kui võimalik) vabastab amortisaatorid koormuse alt ja võimaldab vaba vajumise mõõtmist.

Mootorratturi vajumist mõõdetakse nii, et mootorrattur (koos kogu varustusega) istub ratta seljas ja üks-kaks abilist toetavad seda. Mõõda uuesti vahemaa tagatelje keskmest sama punktini. Nende kahe mõõtmise vahe ongi sinu lõplik vajumine. Üldiselt peaks vajumine olema umbes 1/3 mootorratta vedrustuse kogukäigust. Seega, kui ratta käigupikkus on 12 tolli, peaks vajumine olema 4 tolli (4 x 3 = 12). See sõltub aga kasutusviisist, kaasasolevast pagasist ja mootorratturi eelistustest. Täpsed vajumise mõõdud leiad oma sõiduki kasutusjuhendist.